Tähelepanu, õed! Milline on teie meelest ideaalsete omadustega veenikanüül?
Pealkirjas toodud küsimus puudutab perifeerse veeni punkteerimiseks mõeldud kanüüle. Esimesed väljatõmmatava metallnõelaga plastkanüülid töötati välja II Maailmasõja lõpul ja jõudsid müüki aastal 1964. Esialgu tohtisid neid paigaldada üksnes arstid. 1980ndail muutus kanüülide kasutamine Euroopa meditsiinis juba rutiinseks ja selle töö võtsid üle õed. Tänaseks, kui võime tinglikult tähistada kaasaegse perifeerse veeni kanüüli 60. juubelit, on plastkanüülide disain ning omadused läbi teinud märkimisväärse arengu.
Arutlegem veidi, millised omadused peaksid olema täiuslikul perifeerse veeni kanüülil, et veenipunktsioon oleks õe jaoks ohutu, lihtne, puhas ja kiire ning patsiendile turvaline, mugav ja valutu. Parameetreid, mida jälgida, on võrdlemisi palju.
Materjal
Alustagem kanüüli materjalist. Patsiendile on kõige paremini talutav polüuretaanist kanüül. Võrreldes vanemat tüüpi FEP-teflonist jäikade kanüülidega muutub termoelastne PUR-kanüül kehatemperatuuril elastseks, mistõttu flebiidirisk väheneb ja ühte kanüüli saab kasutada kauem. Kõik kaasaegsed kanüülid on röntgenkontrastsed, et nad oleksid juhusliku purunemise korral röntgenuuringuga kergesti tuvastatavad. Patsiendile sobiva suurusega kanüüli valimiseks on kanüülidel värvikood, mis näitab nende läbimõõtu ja pikkust. Kuna tänapäeva meditsiinis kasutatakse palju erinevaid lisaseadmeid, siis eeldatakse, et kanüül taluks survesüstaldega kasutamist.
Nõela teritusviis ja sisestamine
Kanüülibrändi valikul tuleks tähelepanu pöörata nõela teritusviisile, mis peaks olema võimalikult väheinvasiivne ja tagama minimaalse punktsioonitrauma. Uue põlvkonna kanüülide puhul on seda arvestatud. Nõela teritusviisist sõltub ka see, kas nõel tuleb veeni sisestada kindla nurga all või saab seda muuta. Näiteks Introcan Safety 3 veenikanüülide universaalne back-cut teritus tagab kokkuvõttes nii selle, et patsiendi koekahjustus nõela sisestamisel on minimaalne (V-lõige) kui ka selle, et õde võib sisestusnurka vabalt valida, täpselt nii, nagu see talle käeliselt mugavam on.
Stabiilsuse tagamine
Üks suuremaid probleeme juba paigaldatud veenikanüüli puhul on see, kui kanüül peaks paigalt nihkuma. Kanüüli nihkumine võib endaga kaasa tuua tüsistusi nagu infiltratsioon, ekstravasatsioon või koguni flebiit. Et seda ei juhtuks, peab heal kanüülil olema korralik stabilisatsiooniplatvorm, mis tagab selle, et kanüül püsib kindlalt oma kohal nii paigaldamise ajal kui kogu järgneva aja kuni eemaldamiseni. Introcan Safety 3 kanüülide Luer ühendus on viidud patsiendi nahapinnast kõrgemale, millega välditakse kanüüli niverdumist nõelavaba pikendusega ühendamisel.
Süstepordiga või ilma?
Vanemat tüüpi kanüülide puhul olime me harjunud süstepordiga, mille kaudu sai manustada lisaravimeid. Kanüülide arendus on siiski teel sinnapoole, et süstepordist ollakse loobumas. Taas on see puhtalt ohutuse küsimus. Süstepordi kork võib kergesti lahti tulla (eriti kui patsient on rahutu, ebastabiilne, laps, loom vm) ja korgi avanemisega kaasneb alati kanüüli saastumise risk. Kaasaegne praktika eeldab, et ravimite täiendav manustamine toimuks infusioonisüsteemi nõelavaba pordi või infusioonisüsteemi lisaharu kaudu. Seega on kõige moodsamad kanüülid süstepordita.
Vere lekkimise vältimine
Vanemat tüüpi kanüülide paigaldamisel või Luer tarvikute kokku-lahti ühendamisel lekib sageli verd. See häirib protseduuri kulgu ja vereplekkide puhastamisele kulub aega ning ressurssi. Uutel kanüülimudelitel seda probleemi ei ole, näiteks paikneb Introcan Safety 3 kanüüli sisemuses verevoolu tõkestav korduvalt toimiv membraan. Membraan hoiab ära vere väljavoolu kanüüli kehast nõela väljatõmbamise või Luer tarvikute (süstal, pikendus) lahtiühendamise ajal. Väheneb ka vajadus veeni komprimeerimise järele ja protseduur lihtsustub tunduvalt.
Vere kahekordse tagasivoolu tehnika
Iga õde teab, kuidas korduvad katsed veenitee rajamiseks kulutavad niigi väärtuslikku aega. Introcan Safey 3 kanüül võimaldab punktsioonil kasutada nn kahekordse tagasivoolu tehnikat, mis aitab edu saavutada juba esmakordsel punktsioonil, kuna õde saab siin visuaalselt kontrollida, millisel hetkel on nõel ja kanüül edukalt sisestatud veeni. Vere tagasivool nõelast kinnitab, et nõel on jõudnud veeni, vere tagasivool kanüülist annab aga märku, et kanüül on nüüd veenis. See lihtsustab õe jaoks protseduuri läbiviimist märgatavalt. Et seda protsessi visuaalset hindamist täpsemalt mõista, vt illustreeritud infolehte siit.
Nõelatorkevigastuste riski vältimine
Nõelatorkevigastused kujutavad endast jätkuvalt suurimat ohtu tervishoiutöötajate igapäevatöös. Vere teel levivate viirusnakkuste nagu HIV, viirushepatiidid jt oht pole kuhugi kadunud. Õde saab ennast nende eest kaitsta kasutades turvakanüüle. Kahjuks ei ole patsiendi väliste tunnuste põhjal võimalik otsustada, kas ta on viirusekandja või mitte, seega ei saa me kasutada turvakanüüle valikuliselt ainult „kahtlastel“ patsientidel, vaid peame seda enesekaitseks tegema alati. Üle poole nõelatorkevigastustest (62%) tekib kanüüli paigaldamise järel, metallnõela äraviskamise käigus. Uuringud on näidanud, et kõige tõhusamad on torkevigastuste ennetamisel sellised kanüülid, mis on täisautomaatsed. Täisautomaatne kanüül on selline, mille puhul õde ei pea turvasüsteemi ise aktiveerima, samuti ei saa ta selle kasutamisest kõrvale „hiilida“, turvasüsteem käivitub ja kaitse rakendub 100% igal juhul. Vasofix Safety ja Introcan Safety 3 kanüülides ongi kasutatud selliseid passiivseid täisautomaatseid kaitsemehhanisme, kus turvakate ilmub nõelaotsale metallnõela kanüülist välja tõmbamisel automaatselt ning selle kasutamisest ei saa hoiduda. Kate jääb metallnõela otsale püsima ja nõel utiliseeritakse (visatakse teravate jäätmete konteinerisse) koos kattega.
Viimased teadusuuringud
Viimasel kümnendil on läbi viidud rida uuringuid, kuidas spetsiaalsed turvakanüülid aitavad vältida personali nõelatorkevigastusi ja nendega seotud nakatumisi ning torkevigastuste tagajärgede likvideerimisega seotud kulutusi. Turvakanüülid aitavad õdesid ja muud ravipersonali säästa nõelatorkevigastustega seotud moraalsetest ja tervisekahjudest. Artikli piiratud mahu tõttu mainiksin siinkohal vaid Sossai, Di Guardo jt aastal 2016 Itaalias läbi viidud uuringut „Efficacy of safety catheter devices in the prevention of occupational needlestick injuries: applied research in the Liguria Region (Italy)“ milles analüüsiti 4,8 miljoni kanüüli kasutust. Selgus, et nõelatorkevigastuste risk turvakanüülide kasutamisel võrreldes tavakanüülidega oli 25 korda madalam! Vt uuringute infot siit. Samuti näitavad uuringud, et turvakanüüli valikul tuleb igal juhul eelistada täisautomaatseid süsteeme, kuna kui turvasüsteemi aktiveerimise otsustusõigus jäetakse kasutajale, kes peab selle manuaalselt aktiveerima, ei pruugi ta seda sageli teha. Miks nii juhtub, see on juba omaette arutelu teema.
Uued võimalused ja praktiline kanüülikoolitus
Eesti tervishoid on väga uuendusmeelne, mis tähendab kiiret kaasa liikumist lahendustega, mis võimaldavad muuta protseduurid ohutumaks ja mugavamaks nii patsiendile kui õele. Niipea kui informatsioon uutest võimalustest kolleegilt kolleegile levib, leidub kohe ka huvilisi, kes uute lahenduste eelistest osa tahavad saada. Eelpool mainitud Introcan Safety 3 kanüülil on kõik eelpool kirjeldatud omadused ja eelised, mis teevad temast häid töövahendeid hindava õe unistuste töövahendi. Esimesed Eesti haiglad seda kanüüli ka juba kasutavad.
B. Braun pakub asjast huvitatuile rohkem teavet ja kasutajatuge praktilise kanüülikoolituse näol. Koolitusi viib läbi Eili Lepik, kellele võite huvi korral kirjutada Eili.Lepik@bbraun.com.
