See on eksperiment. Lisaks on see ka dialoogi algus, millega B. Braun oskusteabe jagamiseks rohkem avaneb.

Endise tehasehoone keldrikorrusel asuv raske punane metalluks on piir: igapäevarutiin ja tavaline äritegevus tuleb siia maha jätta. Kes selle lävepaku ületab ja trepist alla läheb, peab olema valmis uuteks ideedeks ja lähenemisteks. Seinal ripub võidusõitja Mario Andretti tsitaat: „Kui kõik tundub kontrolli all olevat, ei liigu sa piisavalt kiiresti.“ Trepikojas olev plakat nõuab: „Lahku oma mugavustsoonist.“ Igaüks ei ole kohe kindlasti valmis seda tegema.

Tere tulemas werk_39-sse, B. Brauni innovatsioonilaborisse

„See on neutraalne koht,“ ütleb Anton Feld, disainilahenduste ekspert ja moderaator, avaras õpikojas viimaseid ettevalmistusi tehes. B.Brauni insenerid ja tehnikud töötavad werk_39-s uute toodetega ning koos haiglameeskondadega operatsioonisaalide tõhususe täiustamisega. Ollakse veendumusel, et isegi 21. sajandil ei ole olemas võimsamat tööriista kui inimese aju. Selle korralikuks tööks on lihtsalt vaja õigeid tingimusi.

Sellel hilistalvisel õhtul Tuttlingenis Saksamaal, on tootekujundus jäänud tahaplaanile ning tegeletakse suurema probleemiga: „Kuidas tervishoiusüsteemis tõhusust ja õiglust suurendada?“ Sellele multidistsiplinaarsele õpikojale on saabunud eksperdid üle kogu Euroopa. Tervishoiu majandusteadlane Axel Mühlbacher saabus siia Brüsselist. WHO nõunik Ilona Kickbusch saabus Bernist. Arst ja idufirma ettevõtja Paul Brandenburg saabus Berliinist. Koos filosoof Weyma Lübbe, asjade interneti eksperdi Tobias Gebhardti ning kirurgi Florian Sommeriga, on nad tulnud siia tulevikust rääkima. Kuid mitte tavalise vestlussaate formaadis, kus kõlavad vaid sõnakõlksud ja igaüks kaitseb oma vaadet. Selle asemel väljuvad nad oma mugavustsoonist ning on tulnud kokku ühise eesmärgi nimel.

Maksimaalselt õiglane ja tõhus tervishoiusüsteem: astume kiirelt sammu tagasi. Saksamaa kulutas sellele 2017. aastal 374 miljardit. See on ligikaudu 11% Saksamaa sisemajanduse kogutoodangust – 1992. aastal oli see kõigest üheksa protsenti. OECD järgi tõusevad ülemaailmsed tervishoiukulud 2060. aastaks enam kui kahekordseks. Samal ajal on aga Saksamaa vaeste inimeste oodatav eluiga kuni 10 aastat lühem kui jõukate oma. Mida selle muutmiseks teha saab?

Rühm peatub, saab omavahel tuttavaks ning hakkab seejärel teema üle aru pidama. Õpikoda on poodiumilt juhtimise asemel pigem avatud rühma arutelu. See nõuab harjumist. Esmalt tehakse mõned märkmed. Mõisted. Lähenemisviisid. Definitsioonid. Feld kirjutab kõik rohelise markeriga suurele valgele tahvlile. Tegemist on „ajurünnakut soosiva keskkonnaga,“ nagu ta ise ütleb.

Axel Mühlbacher: „Ausalt öeldes ma ei tea päris täpselt, mis on õiglus. Ja meil ei ole siiani aktsepteeritud lähenemist tervishoiu mõõtmise kohta. Nii et me teeme midagi tohutut, kui kuue tunni pärast „heureka“ hetkeni jõuame. (naerab)

Weyma Lübbe: „Peaksime rääkima ka ajaloolisest intellektuaalsest suhtest õigluse ja tõhususe vahel. Kuidas juhtus nii, et majandusteadlased keskendusid vaid tõhususele ning lasid teistel distsipliinidel mõelda õiglusele?“

Paul Brandenburg: „Kas need on nüüd päris õiged terminid?“

Ilona Kickbusch: „Siin on ütlematagi selge, et inimestel on õigus tervisele. Kuid see ei ole nii 50% puhul inimkonnast. Nad jäävad üheaegselt haigeks ja vaeseks.“

Markus Strotmann: „Me peame oma arutelus mõjupunkti leidma. Mida tervishoiusüsteem tegema peaks?“

Kell 10.30, kohvipaus. Kuid selle asemel et arutelust taanduda või nutitelefoni ekraani privaatsusesse tõmbuda, jätkavad õpikoja osalejad sealgi, moodustades väikeseid rühmi, vesteldes, kaheldes, mõeldes – töötades. Werk_39 loob ühenduse B. Brauni analoogse päritolu ning digitaalse ja teadmisteühiskonna vahel. Tehase ajaloolistele C-kujulistele klambritele on kinnitatud infomaterjalid.

Õpikoja tarvikud, nagu pliiatsid ja märkmepaberid, asuvad vanades puidust tööriistakastides. Nutitelefonide, projektorite ja Wi-Fi moodne teabearhitektuur on vastuolus krohvimata seinte, paljastatud puitkarkassi ja rippuvate kaablikimpudega – hoone sisemehhanism on katmata. 

Ja just selles seisnebki asja tuum: pinna alla vaatamises. Õpikoja osalejad piiravad arutelu kahe küsimuseni ning jagunevad kahte rühma.

Rühm A: juurdepääsuga tervishoiusüsteemile

Hiiglaslikus toas kostavad fraasid: „tempo tõstmine,“ „see on tõesti paradoksaalne,“ „vaid 15% patsientidest teavad, kuidas süsteem tegelikult toimib,“ „kui see ei maksa midagi, pole see midagi väärt.“ Kui teie tähelepanu kas või hetkeks Strotmanni, Kickbuschi, Sommeri ja Gebhardti rühmalt hajub, olete jälje kaotanud. Juhataja, arst poliitikateadlane ja idufirma looja täiendavad teineteist ning jõuavad ühisele seisukohale: „Igaühel on õigus ligipääsule tervishoiusüsteemile.“

Tobias Gebhardt: „Juurdepääsu täiustamine tähendab paremat kontrolli.“

Florian Sommer: „Mida see täpsemalt tähendab?“

Tobias Gebhardt: „Jah, me peaksime seda täpsustama.“

See avaldus on alus raamistikule, mida nad valgel tahvlil märkmepaberite ning punaste ja roheliste markerijoontega loovad. Ühte mõistavad kõik väga kiiresti: keegi ei lahenda seda probleemi üksi. Pole olemas nuppe, mida pöörates kõik paremaks või isegi heaks muutub. Inimesed peavad rohkem vastutama. Kindlustusseltsid ja tööandjad peavad kasutama stiimuleid tõhusa käitumise premeerimiseks. Teenusepakkujad peavad töötama välja erinevad ravid ja pakkumised, mis inimesi tõeliselt aitavad. See kõik peab koos toimima. On tore, et inimesed teevad koostööd.

Rühm B: õiglus vs tõhusus

Teine õpikoja rühm läheneb arutelule teise, veidi enam struktureeritud nurga alt. Filosoof Weyma Lübbe, majandusteadlane Axel Mühlbacher ja arst Paul Brandenburg istuvad ümara laua taga ja veavad vaikset kuid tulist arutelu. Vastaspoolte vahel on näha ka korduvaid intellektuaalse naudingu ilminguid, kui nende vestluskaaslased tulevad lagedale uute kavalate sõnastuste või liialdustega. Sellegipoolest leiavad nad ühise eesmärgi: „Probleemi suur osa ei ole mitte alapakkumine, vaid ülepakkumine, mida ei tehta patsientide heaks.“

Weyma Luebbe: „Väga õige. Kuid see ei ole veel uuenduslik ettepanek.“

Paul Brandenburg: „See on paljude inimeste jaoks väga oluline: nad arvavad, et süsteem toimib. Ja selle protsessi jooksul läheb palju raha kaduma. Kuidas me sellele lõpu saaksime teha?“

Axel Mühlbacher: „Patsiendi kasu mõõtmata pole võimalik mõõta tervishoiu tõhusust.“

Weyma Lübbe: „Mida tõhusus sinu jaoks tähendab? Toodete jaotamise muutmist viisil, kus vähemalt ühel inimesel on parem ja kellelgi teisel ei ole halvem? Või sa pead silmas rahaliste vahendite liigutamist kõige produktiivsemasse kohta?“

Axel Mühlbacher: „Kuidas oleks, kui patsiendi kasu keskenduks õiglusele?“

Weyma Lübbe: „Millise patsiendi?“ See ongi probleem, kui me otsustame, kes mida saab. Ja õiglus on otsustav argument, mitte muu hulgas olev väärtus. Keegi ei juhi tervishoiupoliitikat lausetega: „Kuigi see tegu on ebaõiglane, on see kõike arvesse võttes kasulik.“ Ja see on hea.“

Axel Mühlbacher: „Nii et tõhusus tuleb pärast õiglust. Isegi mina võiksin sellist sotsiaalset vaatenurka toetada.“

Paul Brandenburg: „Kuid raiskav süsteem on kindlasti ebaõiglane.“

Harilikult muutub arutelu õpikojas päeva lõpuks aina enam struktureeritumaks. Osalejad tähtsustavad kõige olulisemaid teemasid eri meetoditel – näiteks punkthääletamise kaudu, kus pannakse eelistatud lähenemisviisi juurde värvilised punktid. Keskendutakse järgmistele sammudele, ülesannete loenditele ja tegevuskavadele. Ja loomulikult on B.Brauni õpikoda töötanud välja ka palju ideid, kuidas tervishoiusüsteem 21. sajandi väljakutsetega paremini toime tuleks.

• Valed stiimulid soodustavad rahaliste vahendite vale jaotust.
• Kiired ja nutikad uued ideed võivad elusid päästa.
• Patsiendi terviseoskuste parandamine ning arstide ja õdede koolitamine.

werk_39-s keskendutakse artefaktide asemel aga aluspõhimõtetele. Ehk on aeg põhiteadmiste juurde jõuda. Eriti kui areng on nii kiire, et võimalusi on riskidest keeruline eristada. Seepärast muudabki B. Brauni õpikoda fookust. „Muidugi ei saa tervishoiusüsteemi ühiskonnast eraldada,“ ütleb Ilona Kickbusch. „Eriti kuna me elame tarbimisühiskonnas, kõik tahavad järgmist tabletti, järgmist ravi.“ Vastupidi tähendab see muidugi ka seda, et tervishoiusüsteemi saab otsustavalt parandada ainult aja, hoolduse, oskusteabe ja tehnoloogia kaudu, kui ühiskonna hoiakud muutuvad. Ja see ei ole võimatu: „Palliatiivses meditsiinis on viimase viie aasta jooksul väga palju toimunud,“ ütleb Florian Sommer. Kohalolijad nõustuvad temaga. „Uus protsess nõuab vähem ressursse ja annab patsientidele parema kogemuse.“

Ning kas me oleme õiglase tervishoiusüsteemi küsimustes edusamme teinud? „Õigluse teooria on keeruline ja vastuoluline ala, kuid sellegipoolest asendamatu,“ ütleb Weyma Lübbe. „Paljusid asju saab täpsustamisel kuidagi üles märkida, näiteks et õiglus ei tähenda võrdsuse kehtestamist. Me kõik oleme kõige võrdsemad, kui me enam ei ela.“ Ruumis võtab hetkeks maad vaikus. Kõik vajuvad mõttesse. Arutelufoorumitel või vestlussaadetes võitlevad kõik rääkimisaja eest. Siin kuulavad aga kõik teineteist. „Mõnikord tuleb tõesti olla filosoof,“ ütleb Markus Strotmann mõtliku naeratusega.

Üks õpikoda ei ole kunagi lõpp-punkt. See on protsessi algus. Kas kõik probleemid lahendati? Muidugi mitte. Kuid kas see oli seda väärt? Absoluutselt!

Õpikoja päeva tulemused

Ekspertide õpikoda werk_39-s oli alles selle kestva ja põneva protsessi algus. Sooviksime teiega järgmiste küsimuste üle arutada:

1. Missugused positiivsed stiimulid panevad inimesi tervislikumalt käituma ning koormavad vähem tervishoiusüsteemi?
2. Kuidas me saaksime digitaalajastul täiustada patsientide, õdede, arstide ja juhtkonna tervishoiuoskuseid?
3. Kuidas määrata ravi kasulikkust patsiendile kõige ratsionaalsemal viisil – ning vältida kasutut hooldust?
4. Millised uued tehnoloogiad tunduvad lubavad?
5. Milliste väärtuste üle peaksime ühiskonnana arutama tervishoiusüsteemi püsivaks täiustamiseks?

Kas te sooviksite meie arutelus osaleda? Saatke meile e-kiri aadressile lets-talk@bbraun.com.

Ootame teie arvamust.