Claudia Matthias Hatscheril on eriline hobi: neljakümnendates olev abielupaar armastab Marveli filme. Nad käisid tihti koos kinos „Raudmeest“ või „Uskumatut Hulki“ vaatamas. Samuti külastasid nad igal aastal Kölni arvutimängude messi Gamescom. 2018. aastast alates on see muutunud peaaegu võimatuks. 

Kuid siis kuulsid Hatschersid dialüüsi kodus kasutamise võimalusest ning võtsid ühendust B. Brauniga. Meditsiinimeeskond tegeles korteri seadmetele sobivaks muutmisega ning Hatschersid osalesid mitme nädala jooksul intensiivsetel koolituskursustel. Matthias Hatscher puhastab nüüd oma verd kodus, spetsiaalselt selleks otstarbeks ümber ehitatud ruumis. Talle on abiks tema naine ja mobiilne hooldajate meeskond.

Tänapäeval arendatakse aina enam ravimeetodeid, mida patsiendid saaksid ise ja pädevate spetsialistide kaasabil hallata. B. Braun arendab erinevaid programme selle liikumise toetuseks ning turvalise ja kvaliteetse koduse ravi pakkumiseks. Nendeks on koduse keemiaravi programm Tais, kodune stoomihooldus Iirimaal, kodune parenteraalne toitmine Suurbritannias ja kodune dialüüs Saksamaal.

Inimeste ravimine haiglate asemel nende elutubades on lähenemine, mis parandab paljude patsientide elukvaliteeti. „Raskete või krooniliste haigustega inimesed kannatavad tihti depressiooni ja ärevuse all. Nad tunnevad, et on jõuetud ja et neil on oma elu üle vähe kontrolli,“ ütleb Heike Spaderna, Trieri Ülikooli tervisepsühholoogia professor. Võimalus valida raviaega ning rohkem aega endale ja oma perele mõjutab suuresti vaimset tervist.

Claudia ja Matthias Hatscher tellivad kõik vajalikud ained erirakenduse abil. B. Brauni koduteenindus külastab neid regulaarselt seadmete hooldamiseks ja toe pakkumiseks. Nende dialüüsimasin on ühendatud internetiga ning edastab kõik olulised andmed (nt patsiendi kaal või vererõhk) dialüüsikeskuse arstidele. Probleemide või ebakõlade korral saavad Hatschersid helistada B. Brauni dialüüsikoolitajale. Kui see inimene ei ole saadaval, pakub B. Brauni tugiliin ööpäevaringset abi. Matthias käib Erftstadti lähedal (Kölni regioonis) olevas dialüüsikeskuses kontrollis vaid kord kuus.

Kuid kas kodune ravi on sama tõhus ja turvaline kui haiglas? Mõned patsiendid kardavad, et saavad kodus teisejärgulist ravi. See pole aga kaugeltki tõsi, kuna kõigist koduse ravi projektidest teatatud kogemused on väga julgustavad. „Kodusel dialüüsil on tohutud eelised, ka meditsiinilisest vaatepunktist. Inimesed, kes on kodusel ravil, on tervemad ja saavutavad paremaid tulemusi kui dialüüsikeskuste patsiendid,“ ütleb Simon Klein, Saksamaa koduse hemodialüüsiteenuse juht. Selle põhjus on selge: dialüüsikeskuses dialüüsitakse patsiente kolm korda nädalas. Seetõttu kogunevad verre mürgid ning patsiendi seisund halveneb, eriti nädalavahetusel tekkiva pikema pausi jooksul. „Kodus saavad patsiendid teha dialüüsi sagedamini või pikema perioodi vältel, mis kõrvaldab nädalavahetustel ravisse tekkiva pausi. Nad saavad dialüüsi hõlpsasti oma igapäevaellu integreerida. Rohkem aega dialüüsi jaoks ja vähem stressi on ka keha jaoks lihtsam ega väsita tohutult patsienti.“ Suurem osa dialüüsipatsientidest ei saa enam tööl käia. Nende kehad on dialüüsiprotseduurist liiga väsinud ja protseduuri tuleb sageli teha võimalikult kiiresti. Matthias Hatscher on saanud oma tööga jätkata. Ta töötab täiskohaga äriametnikuna. 

Kui patsiendid vajavad parenteraalset toitmist, taastuvad nad paremini kodus kui haiglas. Selliselt toidetavad inimesed kannatavad seedesüsteemi haiguste, näiteks soolesulguse või söögitoruvähi käes. Neid tuleb toita intravenoosselt, kuna nende seedesüsteem ei tule enam selle ülesandega toime – mõne jaoks võib see ravi olla eluaegne. „Patsientidel, keda me kodusel ravil toetame ja kes endale infusioone teevad, on lisaks paremale elukvaliteedile väiksem tõenäosus oma seisundi tagasilanguse ning tüsistuste tekkimise osas, lisaks sellele taastuvad nad üldiselt kiiremini,“ ütleb Zbigniew Zapalowski, kes juhib B. Brauni koduse parenteraalse toitmise projekti Sheffieldis Suurbritannias. Haiglas olevate patsientidega võrreldes näitasid kodusel ravil olevad patsiendid ka paremat raviplaani järgimist. See tähendab, et nad on paremini valmis ravi jätkama ning lõpetavad näiteks vähem tõenäolisemalt oma ravimite võtmise. „Patsiendid, kes peavad kogu elu nii ebameeldiva protseduuriga toime tulema, on uskumatult õnnelikud, kui saavad elada võimalikult normaalset elu,“ rõhutab Zapalowski.  

Lisaks patsientide paremale elukvaliteedile on kodusel ravil veel üks eelis: need säästavad ressursse, mida on seejärel võimalik õigetesse kohtadesse jaotada. See on eriti märgatav Tai vähiraviprojektis. Bangkoki Ramathibodi haigla arstid on mõnda oma vähipatsienti aastaid kodusel ravil hoidnud ning saanud kasu B. Brauni kogemusest ja infrastruktuurist. Patsiendid ei ole sunnitud nädalateks keemiaravi jaoks haiglavooditesse jääma, mis on muidu Tais veel väga tavaline. „Kahjuks kogeb ka Tai vähijuhtude drastilist tõusu,“ ütleb Phichai Chansriwong, onkoloogiaosakonna juht. Haigla arstid ravivad praegu kusagil 1000 juhtumit aastas. „Keskmiselt vajaks tegelikult keemiaravi veel 300 inimest.“ Kuid haigla ei saa veel pakkuda rohkem voodikohti ja suuremat personali. Arstid on pidanud mõned patsiendid ravita koju saatma. 

Ligikaudu 600 haigla patsienti saavad praegu teataval määral kodust ravi. „Oleme projekti algusest peale küsinud patsientidelt nende elukvaliteedi kohta ja võrrelnud ravitulemusi haiglasse jäänud patsientide omadega,“ räägib Chansriwong. Kodusel ravil olevate patsientide rahulolunäitajad on suuremad ja ravitulemused on sama head kui haiglaravil olevatel patsientidel. „Ravimatu haigusega patsientide puhul pikendab kodune ravi keskmiselt mõne kuu võrra isegi nende elu.“ Lisaks saab tänu kulude ja ruumi kokkuhoiule rohkem inimesi asjakohast arstiabi. Hädasti haiglavoodeid vajavatele patsientidele on rohkem kohti. Kogemus on olnud nii positiivne, et haigla direktoril Leelaudomlipil on palju suuremad plaanid: „Meie eesmärgiks on kõigepealt programm naaberhaiglates juurutada ja seejärel juba üleriigiliselt.“

See dilemma on avaldunud ka Saksamaal: tervishoiutöötajaid napib ning haiglatel lasub märkimisväärne kulusurve – patsiendid vajavad siiski ravi, mis oleks nii ohutu kui ka tõhus. Kodune ravi aitab seda patsientidele tagada. Näiteks dialüüsipatsiendile Matthias Hatscherile ja tema naisele. „Me oleme oma elu tagasi saanud,“ ütleb Claudia Hatscher. „Ja homme lähme me kinno.“