Haigestumine ja alatoitumus
Seda, mida ja millises koguses inimene sööb, mõjutavad oluliselt nii erinevad haigused kui keerukad elusündmused. Kui keegi märkab, et tema ise või mõni lähedastest hakkab vahele jätma toidukordi ja kaotama kehakaalu, ei tohi seda muutust jätta tähelepanuta.
Toitumise tähtsuse alahindamine võib mõjutada isegi kergema haiguse kulgu ja tuua kaasa tüsistusi, rasketest ja kroonilistest haigustest rääkimata.
Alatoitumus tekib siis, kui toit ei vasta keha vajadustele või on vajalike toitainete kogus liiga väike. Toidust peab inimene saama piisaval hulgal valku, vitamiine ja mineraalaineid, mis aitaksid püsida tervena ja annaksid piisavalt energiat. Mõnikord sisaldab toit küll vajalikku või isegi ülemäärast energiakogust, kuid mitte õigeid toitaineid õiges vahekorras. Sel juhul räägime vaegtoitumusest, kus inimene võib olla isegi ülekaalus, kuigi tema organism ikkagi nälgib, sest puudu jääb konkreetsetest toitainetest, samal ajal kui mõningaid teisi toitaineid võidakse saada jälle vajalikust rohkem.
Eriti raske on ära tunda mõnede vitamiinide ja mineraalide puudust. Alatoitumine sillutab teed haigustele, kuna toitainepuuduses keha ei talitle enam korralikult. Samas võib protsess olla ka vastupidine ja just haigus on see, mis tekitab isupuudust ja viib alatoitumiseni. Nii tekib nõiaring ja probleemid süvenevad.
Tänapäeval sagenevad järjest terviseprobleemid, mis on seotud vähese liikumise ja liigsöömisega. Sellegipoolest on ka alatoitumus haigestunute puhul endiselt aktuaalne.
Järjest rohkem kohtab vaegtoitumust, mis ei ole tingitud üldisest madalast kaloraažist, vaid sellest, et pikaajaliselt on häiritud olnud toitainete (valgud, rasvad, süsivesikud) omavaheline proportsioon igapäevatoidus.
Samuti võib kujuneda krooniline mikroelementide või vitamiinide puudus, kui pikema perioodi jooksul jäetakse menüüst välja kindlad toitainete grupid (liha, kala, piimatooted, aedviljad, täisteratooted) või vähendatakse nende kogust ebamõistlikul määral.